Temporary sculptures (2024). Photogrammetry of icebergs, glacial meltwater

The Arctic has long served as a symbol for uncharted territory and inspired countless travel journals and adventurous stories. It has been portrayed as endless white, a blank canvas of sorts, the last frontier of freedom awaiting a hero’s discovery. Mapping an unknown is always intertwined with power dynamics and challenges the cultures and well-being of its indigenous inhabitants. While often represented as grandiose, sublime resists on being captured whilst possibly overshadowing more nuanced perspectives. Today, a realm primarily accessible to scientists and polar bear cruises, with ongoing climate warming, new corridors for transportation and opportunities for resource extraction are emerging. The Arctic, so romanticized, sublime, and untouched on one hand, is also exceptionally fragile and vulnerable to climate change on the other.

The exhibition stems from fieldwork conducted around Svalbard and on Icelandic glaciers, engaging playfully with the methods of art and science, touching upon the challenges of climate change communication, and questioning the role of the sublime in the present day.

The Ambassadors thank Cultural Endowment of Estonia, Nordic-Baltic Mobility Programme for Culture, Estonian Polar Club for their support, and The Arctic Circle and SÍM residencies for the opportunity to work in the Arctic and on glaciers.

Press

Tühi valge ja jääsinine by Andrus Laansalu (In Estonian)

Interview in Kunstiministeerium (In Estonian)

Jan: Arktikas on ka jää, eks.

Chat: Jah, Arktikas on jääd palju – see on selle piirkonna üks kõige iseloomulikumaid tunnuseid. 😊

Jan: Kui ma oleksin jää – s.t kui kujutame korraks ette, et Sul on võimalus suhelda jääga –, siis millise küsimuse Sa mulle esitaksid?

Chat: „Kuidas Sa jääd alati nii rahulikuks ja väärikaks, isegi siis, kui Sind ähvardatakse sulamisega?“

Jan: Ja mis Sa arvad, millise lause ma vastuseks ütleksin?

Chat: „Ma säilitan rahu, sest tean, et iga mu muutus on osa looduse igavesest ringkäigust.“

Jan: Mida Sa selle peale küsiksid? S.t sellest vastusest lähtuvalt?

Chat: „Kas Sul on kunagi hirm, et see ringkäik võib katkeda?“

Jan: Kui Sa nüüd kujutad ette jääd tema rahus ja väärikuses, siis millise lausega ta sellele vastaks?

Chat: „Ma ei karda, sest isegi kui ma kaon, jääb minu olemus alles veena, uduna või pilvena, alati osa maailmast.“

Jan: Üks võimalik vastus oleks veel selline: „Ma ei karda, sest ma eksisteerin mujalgi kui ainult Maa peal.“ Aga kui sobib, mängime edasi. Kui Sa saaksid esitada ühe küsimuse Jupiteri kaaslase Europa pinda katvale jääle, mida Sa küsiksid?

Chat: „Milliseid saladusi kannad Sa endas kaugest minevikust ja kosmilisest sünnist?“

Jan: Aga kas Sind ei huvitaks küsimus, kas Europa sajakilomeetrise jääkihi alt võiks leiduda orgaanilist elu?

Chat: Absoluutselt huvitaks! Siis küsiksin: „Kas Su sügava jääkihi all peituvad tingimused, mis võiksid elu toetada?“

Jan: Mida Sa arvad, mida Europa jää vastaks? Või milline vastus Sulle endale meeldiks?

Chat: Europa jää võiks vastata midagi müstilist ja lootustandvat, näiteks: „Minu all on saladusi, mida keegi pole veel avastanud – võib-olla on seal elu, võib-olla ainult vaikuse muusika, aga vastused ootavad neid, kes julgevad otsida.“